Terra Noir on väga halb küünal neile, kes otsivad lihtsalt küünalt.
Terra Noiriga ei alga miski lõhnast. Võtad selle kätte ja tabad end mõttelt, et püüad aru saada, mis asi see sinu ees üldse on. Kivi? Metall? Mõne iidse kivimi fragment? Pöörad seda valguse poole, uurid pinda, libistad sõrmedega üle tekstuuri ja alles siis meenub, et tegelikult on see küünal.
Võib-olla sellepärast, et täiuslikkus pole sind kunagi päriselt köitnud. See võib olla ilus, kuid harva on see huvitav. Huvitavad on tuule poolt lõhestatud kaljud, tormide vormitud rannajooned ja tardunud laava, milles pole ühtegi täiesti õiget joont. Loodus pole kunagi püüdnud luua täiuslikke vorme. Ta on loonud iseloomu. Ja just seepärast on temalt võimatu pilku pöörata.
Terra Noir sündis samast mõttest.
Iga küünlaalus valatakse käsitsi kipsist ning värvitakse mitmes etapis. Üle seitsme erineva tooni kihistuvad üksteise peale, luues pinna, mis muutub koos valgusega. Päeval näib see peaaegu must, õhtul grafiidikarva ning mõnikord ilmub sellele ootamatult külm metalliline helk, justkui kannaks see endas aja, surve ja tule mälestust.
Selle sees on naturaalne sojavaha, puuvillane taht ja lõhn sinu valikul. Aga kui aus olla, siis lõhn pole siin tavaliselt peategelane. Peategelaseks jääb ese ise – see, mida ei ole võimalik lihtsalt riiulile panna ja siis enam mitte märgata.
Küünal põleb 15–17 tundi. Seejärel saab vaha otsa. Terra Noir aga jääb. Ja suure tõenäosusega jääb ta täpselt sinna, kuhu sa ta esimesel päeval panid. Nende asjade sekka, mis muudavad kodu äratuntavaks. Nende asjade sekka, mida millegipärast tahad alles hoida ka siis, kui nende algne eesmärk on ammu täidetud.
Võib-olla just sellepärast ostetaksegi Terra Noir sageli kiiremini, kui algselt plaaniti.
Sest on asju, mida valid mõistusega.
Ja on asju, mis seisavad sinu kodus juba enne, kui oled vajutanud nuppu „telli”.
🖤
