Mõnikord ma lihtsalt valmistan küünlaid…
aga mõnikord sünnib midagi sellist, mille kõrval tahaks ise vaikida ja lihtsalt vaadata.
See pojeng on just selline.
Hoidsin seda kaua käes, silitasin sõrmedega kroonlehti ja tabasin end mõttelt, et ta näeb välja nagu avaneks kohe veelgi rohkem.
Ta ei ole lihtsalt „lillekujuline vorm“. Ta on elus. Pehmete lainetega, õrnade värviüleminekutega, nende värisevate servadega — nagu päris pojeng juunis.
Ma tahtsin, et ta oleks väike aare. Mitte lihtsalt küünal.
Küünlajala tegin kipsist — see on jahe, matt ja väärika tekstuuriga. Seda on mõnus käes hoida, see justkui maandab.
Sees on naturaalne sojavaha. Puhas. Rahulik. Ehtne.
Ja kaks puuvillast tahti.
Kui need süttivad, muutub ruum vaiksemaks, pehmemaks, soojemaks.
Tekib see eriline hubasus, kuhu tahaks kauemaks jääda.
Ta põleb 15–17 tundi.
Aga ausalt öeldes — teda ei taha ainult süüdata.
Teda tahaks lihtsalt enda kõrval hoida. Vaadata. Puudutada. Tõsta ühest kohast teise nagu väikest isiklikku aaret.
Läbimõõt 11 cm, kõrgus 8 cm — ta on märgatav, kuid mitte pealetükkiv.
Ta on vaikne luksus. Seisund.
Ja veel… lõhna valite teie ise.
Ma armastan seda hetke, kui keegi ütleb: „Tahan midagi sooja“, või „Tahan värskust“, või „Tahan magusat nagu magustoit“.
Ja küünal ei ole enam lihtsalt pojeng — vaid konkreetse meeleolu peegeldus.
Ka värvi saan teha just sellise, nagu soovite. Õrna. Sügava. Julge. Rahuliku.
Mõnikord otsustab toon kõik — ja ruum hakkab äkki teistmoodi hingama.
Ma olen selle töö üle tõesti uhke.
Selles on palju õrnust. Palju armastust detailide vastu. Palju soovi luua midagi, mille juurde tahaks tagasi tulla.
Kui ma peaksin valima kingituse inimesele, keda armastan — valiksin just selle.
