Meie lapsepõlve uusaastal oli täiesti kindel lõhn: kuuse ja mandariinide lõhn.
Päris kuuse tõi isa külma käest tuppa. See sulas esikus üles, ajas okkaid maha, torkis ja jättis sõrmedele kleepuvat vaiku — ning üsna pea lõhnas terve korter nii, et süda hakkas kiiremini põksuma. Kuusk on kodus. Järelikult on uusaasta varsti käes.
Ja siis ilmusid mandariinid. Mitte need, mida tänapäeval saab poest aasta ringi. Tollal tundus, nagu oleksid need olemas ainult talvel. Neid hoiti pühadeks, pandi vaagnale ja kingipakkidesse. Piisas küünega koore katki tegemisest — mahl pritsis, lõhn jäi sõrmedele ja koos sellega astus tuppa uusaasta.
Ja siis algas võlukunst, mida me tollal isegi võlukunstiks ei nimetanud.
Karp vanade kuuseehetega, mis võeti välja kord aastas. Klaasist käbid, jääpurikad, majakesed ja kuulid, mida ei tohtinud maha pillata. Vatt kuuse all. Kuusekard. Tulede kett, millest isa otsis ühte läbipõlenud pirni — ja mingil täiesti uskumatul moel leidis selle alati üles.
Karedast marlist lumehelbekostüüm. Papist kroon. Valged sukkpüksid. Sussid. Kard, mille ema õhtul enne nääripidu kostüümi külge õmbles. Jänkudeks riietatud poisid, kes kohe üldse ei tahtnud jänkud olla.
Kingitused „jänku käest“. Keegi ei seletanud päriselt, kes see nii hästi toimiva logistikaga jänes oli ja miks ta kogu aeg midagi ema, isa või vanaema kaudu saatis. Aga millegipärast ei tekkinud meil küsimusi.
Ja detsembris muutus eriliseks isegi postkast. Sealt võeti välja sugulaste saadetud õnnitluskaarte — üks, teine, kolmas. Vahel tulid kirjad. Ja vahel päris pakk mõnest teisest linnast. Seesama pappkast, mida hakati ootama juba ammu enne selle saabumist.
Kõik see tundus täiesti loomulik. Me ei küsinud, kui palju kuusk maksis. Me ei teadnud, kust vanemad kingitused said. Me ei märganud, kui palju tuli osta, küpsetada, leida, pakkida ja õigeks ajaks valmis saada. Me ei mõistnud, miks ema oli 31. detsembri õhtuks nii väsinud. Me ei teadnud üldse, kui palju täiskasvanute muresid ja tegemisi meie ime taga tegelikult oli. Me lihtsalt olime õnnelikud.
Ja vist alles nüüd saad aru, mis nende mälestuste juures kõige valusamalt südant pitsitab. Ema on seal noor. Isa on noor. Vanaema on veel meiega. Kõik on kodus.
Ja sina oled seitsmene. Ees on nii tohutult pikk elu, et on võimatu kujutleda: ühel päeval oleksid valmis andma väga palju, et saada tagasi kas või üksainus õhtu sealt.
See tuba. See kuusk. Tulede kuma seinal. Mandariinilõhn sõrmedel. Pakkepaberi krabin. Köögist kostvad hääled. Sina ise — väike, teadmata veel, kui kiiresti see kõik möödub. Ja kelle tänase päeva kõige suurem mure oli mitte enne südaööd magama jääda.
Sinna tagasi minna ei saa. Aga mõnikord oskab mälu uksi avada. Ja kõige paremini mäletab ta lõhnu.
Just sellepärast sündiski komplekt „Me kõik oleme pärit lapsepõlvest“.
Selles on suur rohelisest klaasist küünal, mis lõhnab päris elusa kuuse järele. Mitte abstraktse parfüümse „okaspuulõhna“, vaid just selle kuuse järele, mis on äsja pakase käest tuppa toodud ja hakkab tasapisi üles sulama, täites oma lõhnaga terve kodu.
Selle kõrval on kolm mandariinikujulist küünalt. Need lõhnavad täpselt nii nagu päris mandariin hetkel, mil teed küünega koore katki ja esimesed piisad õhku lendavad.
Ja ZEMOY firmatikud.
Et ühel õhtul kõik need küünlad süüdata, silmad sulgeda ja järele proovida, kas mälu tõesti oskab meid sinna tagasi viia.
Sinna, kus kuusk oli tohutult suur. Vanemad olid noored. Vanaema oli veel meiega. Kõik olid kodus. Kus uusaasta oli alles ees ja sina teadsid täiesti kindlalt: midagi head juhtub kohe kindlasti.
Ja igas karbis on veel üks väike üllatus. Ma jätan meelega ütlemata, mis see on.
Sest lapsepõlves ei teadnud me samuti ette, mida kuuse alt leiame.
Komplektis: 200 g rohelisest klaasist küünal päris jõulukuuse lõhnaga, 3 lõhnastatud mandariinikujulist küünalt, ZEMOY firmatikud ja väike üllatus.
